Indrek Sarapuu teekond nooremallohvitseriks

Reamees Indrek Sarapuu on pärit Tartu malevast, Põhja-Tartumaa malevkonnast. Kui ta möödunud aasta sügisel astus nooremallohvitseri kursusele, polnud ta päris kindel, mida oodata. „Alguses oli ärevus suur,“ meenutab ta. Aga rutiini tekkides asendus see kindlusega. „Tegime täpselt seda, milleks terve aasta jooksul valmistusime.“

Kursus algas katsetega septembris, kuid kuna osa koolitusi oli Sarapuu juba varem läbinud, jäi vahepeale paus. Õppetöö jätkus veebruaris ja nüüd, üheteistkümnenda õppenädalavahetusega on ees viimased sammud – Kotkalennu hindamisõppus, mille eduka läbimise järel ootab teda nooremseersandi auaste. „Minu praegune sõjaametikoht jääb samaks, olen jaoülema abi. Lisaks olen laskeinstruktor ja relvainstruktor, nii et uus auaste toetab igati minu tegevust,“ räägib ta.

Sarapuu tunnistab, et kursuse jooksul pole olnud hetki, kus tal oleks tekkinud tunne, et ei saa hakkama. „On neid, kellel on rohkem kogemust ja kellele asjad tulevad kergemalt. Endal on alguses raskem, aga lõpuks jõuab järele ja saab hakkama. Suurim eduelamus on olnud füüsiline vastupidavus – olen üks kursuse vanimaid, aga suudan noortega sammu pidada. See tunne annab palju juurde.“ Kaitseliiduga liitumise otsus sündis vahetult pärast Putini sõja algust.

„Tegelikult kripeldas see juba ammu, olin ainus, kes polnud kaitseväeteenistuses käinud,“ tunnistab ta. „Koos pojaga liitusime ja nüüd oleme ühes rühmas Kaitseliidus. See oli minu jaoks väga isiklikult oluline samm.“

Kursuse, töö ja eraelu ühendamise juures peab Sarapuu oluliseks mõistvat tööandjat. „Mul ei ole nii palju perekohustusi kui noorematel ja tööandja toetab igasugust kaitsepanust. Tegelikult panustab ta seeläbi ka ise riigikaitsesse,“ selgitab ta.

Kuigi nooremallohvitseri kursus sellisel kujul lõppeb ja edaspidi õppekava muutub, soovitab Sarapuu kõigil, kel mõte peas, see samm ära teha.

„Minu jaoks oli see põhjalikult kaalutletud otsus nii isiklikul tasandil kui ka Kaitseliidu seisukohalt. Kindlasti ei tulnud ma siia katkestamise mõttega.“ Kui temalt küsida, mis tunne on kursuse lõpusirgele jõuda, vastab ta lihtsalt: „Kui Kotkalend saab edukalt läbitud, siis on see väga uhke tunne. Nii lihtne ongi.“

Liisi Puhk vestles Indrekuga Kotkalennu õppusel, foto: Silver Jaanson