RÜK lõpuharjutus: viimane pingutus ja ühine võit

Kätte jõudis meie põhipingutus – viimane nädalavahetus, kus tuli mängu panna kõik aasta jooksul õpitu ja harjutatu. Terve kuu olime lahendanud teste, korranud vajalikke teemasid, lihvinud joonistamisoskust ning korranud nii oma kui ka vastase tingmärke.

Nädala alguses jätkasin eksamiks valmistumist ja lahendasin Iliases olevaid teste. Tavaliselt olin seal üsna üksi, kuid viimasel kuul – eriti viimasel nädalal – nägin järjest rohkem tuttavaid samu harjutusi tegemas. Oli hea teada, et teisedki valmistuvad. Õhus oli tunda nii ärevust kui ka pinget.

Lõpuharjutus toimus Paunkülas, „Punkris“. Neljapäeva pärastlõunal pakkisin auto ja kontrollisin, et kõik vajalik oleks kaasas. Seekord tuli kaasa võtta REV 5 ning kuna kohapeal puudusid printer ja muud tarvilikud vahendid, said autosse pakitud printer, sülearvuti, komplekteeritud rühmaülema kast, lamineerija, paberigiljotiin, sõjapidamise raamatud ja loomulikult kohvimasin – et mõte selge püsiks ja uni peale ei tikuks.

Jõudsin kohale piisava ajavaruga. Kursusekaaslased tulid kohe appi asju tassima, nii et sain varustuse kiiresti tuppa. Kuna olin „Punkris“ esimest korda, vajasin veidi juhatamist, et aru saada, kus miski asub.

Pärast õhtusööki kogunesime klassiruumi, kus kursuseülem tutvustas eesootavat nädalavahetust. Meid jagati kolme meeskonda ning saime teada, millist rühma keegi mängib. Loosi tahtel sain mina teise rühma.

Käsk, kaardid ja pikk öö

Neljapäeva õhtul saime käsu. Kirjutasime selle üles, sest paberkandjal oli palju lühendeid, mille dešifreerimine oleks muidu kaua aega võtnud. Terve teksti üleskirjutamine käis kiiremini, kui kasutasin lühendeid ja tingmärke: rühmaülemast sai „Rü“, jaost „J“ jne. Käsu lõppedes oli märkmikus vähemalt kümme lehekülge olulist infot.

Esialgu arvasin, et hiljem ei saa ma oma käekirjast arugi, kuid vajaduse korral oli kõik üsna loetav. Kui saime ka käsu paberkandjal, aitasid enda märkmed sellest paremini aru saada. Nii algas meie maraton: käsu kirjutamine ja lisade vormistamine.

Leppisime kokku, millal läheme maastikuluurele, et vajalikud punktid üle vaadata ja neist pilte teha. Kuna väljas oli juba pime, otsustasime minna pärast hommikusööki. Mina aga alustasin käsu kirjutamisega juba samal õhtul ja olin nii hoos, et kirjutasin kella neljani hommikul. Magama minnes käisid mõtted endiselt ringi ning uinumine polnud lihtne.

Reede algas traditsioonilise hommikvõimlemisega. Spordipealik oli ette valmistanud harjutused, mis jäljendasid lähivõitlust. Seejärel tegime väikese jalutuskäigu ja sõime hommikust.

Pärast hommikusööki läksime maastikuluurele, et saada ülevaade maastikust ja selle pakutavatest võimalustest. Sealt naastes oli juba lõuna käes. Pärast sööki joonistasime kaardile manööverskeeme, mida tuli enne käsusse lisamist ülemale tutvustada ja põhjendada.

Meie meeskonnas oli kümme õppurit, kes kõik kavandasid teise rühma ülesande täitmist. Kuna maastik ei võimaldanud eriti keerulisi manöövreid, olid plaanid üsna sarnased, kuigi igaühel oli neis midagi veidi erinevat. Pärast instruktori heakskiitu sai hakata käsu kõige mahukamat osa – manööverskeemi – vormistama.

Aega oli vähe, sest esimesed õppurid pidid käsu andma juba laupäeva hommikul. Reedel tuli veel maastikumudel valmis teha. Selle tegemise magasin kahjuks maha: kursusekaaslane oli Signalisse loodud vestluses ajakava edastanud, kuid olin käsu ja lisade vormistamisega nii hõivatud, et ei märganud seda. Õnneks olid kursusekaaslased tublid ja tegid rühmale väga hea maastikumudeli.

„Kas sul multikas jookseb?“

Reede õhtu ja öö olid pingelised. Igaüks nokitses omaette käsu ja lisade kallal. Otsustasin teha kaardist oma eskiisi, sest olemasolev kaart ei võimaldanud mul plaani soovitud viisil kujutada. Nii tulid mängu ka joonistamisoskused.

Tundsin, et kõigepealt tuleb kaart valmis teha: kanda sellele oma ja vastase manöövrid ning muud vajalikud elemendid. Alles siis sain plaani kirja panna. Nii tekkis peas selgem tervikpilt.

Üks kursusekaaslane küsis kord: „Kas sul multikas jookseb?“. Alguses ei saanud ma küsimusest aru – mis multikas? Kursuse alguses polnud mul manöövritest peas mingit terviklikku pilti. Nüüd, kursuse lõpus, hakkasid erinevad tegevuskäigud juba kujutluses jooksma. See aitas manöövreid kavandada ja plaani sõnadesse panna.

Reede õhtuks oli mul magamiseks jäänud vaid kaks tundi ja mõistus hakkas väsima. Mõne küsimuse ette sattudes ei saanud enam hästi aru, mida teha. Siis tulid appi kursusekaaslased: nende suunavad küsimused ja näited aitasid mõtte taas liikuma saada. Lõpuks said vajalikud asjad kirja – ehk isegi veidi rohkem kui vaja.

Olin oma käsuga rahul. Viimati olin käsku kirjutanud ja kavandanud 2019. aastal, kui lõpetasin nooremallohvitseride kursuse. Mina sain käsu valmis reede õhtul kella üheksaks, kuid mitmed kursusekaaslased jätkasid töötamist veel kaua. Mõni lõpetas alles laupäeva hommikul kell viis.

Meie taustad ja kogemused olid erinevad. Mõni kirjutas käske iga kuu või kvartal, mõni heal juhul kord aastas – mõni, nagu mina, polnud neid ammu koostanud. Käsu põhjalikkus oli oluline, sest ette oli antud hindamisleht, mille järgi tööd hinnati. Seal olid ka kollasega märgitud teemad: mõne olulise punkti vahelejätmine võis tähendada läbikukkumist.

Käsu andmine ja eksam

Laupäev algas taas hommikvõimlemise ja hommikusöögiga. Seejärel valmistusime käsu andmiseks. Eelmisel päeval oli paika pandud järjekord: väiksema kogemusega õppurid pidid esinema varem ning kogenumad hiljem. Mina lasin end kirja panna teiseks. Esimesena minna ei tahtnud, sest soovisin veel veidi valmistuda ja mõned asjad üle vaadata.

Käsku andsime õues, maastikumudeli juures ja lahingvarustuses. Ilmataat oli meie vastu armuline – vihma ei sadanud. Kui minu kord kätte jõudis, panin tingmärgid paika ja alustasin. Ausalt öeldes ei mäleta ma sellest esinemisest peaaegu midagi: lugesin käsu ette, sest hindamislehel olevad punktid tuli läbi käia. Käsu esitamine ja maastikule osutamine käisid kiiresti.

Tundsin, et pusserdasin veidi, kuid üldiselt läks hästi ja jäin oma esitusega rahule. Kohe sain ka põhjaliku tagasiside: mis õnnestus, mida oleks võinud veel teha ja mis jäi ehk liiga mahukaks.

Pärast käskude andmist said need, kellel esimene test ebaõnnestus, võimaluse see uuesti teha. Kuna olin materjalid läbi töötanud, ei valmistanud testi lahendamine mulle raskusi. Siis tuli valmistuda kirjalikuks lõpueksamiks.

Kui kõigil olid käsud positiivselt antud, tegime kirjaliku eksami. See oli meie viimane pingutus – ja taas tuli oodata. Esimesed tulemused loeti ette, kuid minu nime nende seas polnud. Tuli edasi oodata. Need, kes tulemuse teada said, võisid juba sauna minna. Lõpuks loeti ette need, kes pidid eksami uuesti tegema, ja minu nime seal polnud.

JESS – tehtud!

Ootamine oli närvesööv. Eksamitulemusi oodates oli tunne, nagu praetaks elusalt pannil.

Kursuse lõpp ja tänusõnad

Pühapäeva hommikul pakkisime asjad, koristasime maja ja valmistusime lõputseremooniaks. Oli hea tunne, et kursus on läbitud. Kohalejõudmine võtab ehk veel aega, aga küll seegi teadmine tasapisi kohale jõuab.

Lõputseremoonial said kõik tunnistused, tunnustati parimaid ja kuulutati välja kursuse parim. Meie omakorda kinkisime Kaitseliidu koolile igaüks oma allüksuse embleemi. Embleemid olid raamitud pildiraami koos kursuse lipuga. Tänasime ka kursuseülemat ja põhiinstruktoreid, kes meid õpetasid ning kursust vedasid.

Kursusekaaslasi kuulates jäi kõlama, et kõige rohkem hinnati meie ühtsust, vastastikust lugupidamist, abivalmidust ja toetust. Kõiges oli positiivne vaib. Seda jääme igatsema – nagu ka meie ühiseid nalju.

Täname kõiki, kes panustasid meie arengusse ja õppeprotsessi: Alu kooli, RRÜK-i kursuseülemat, instruktoreid ning asutusi, kus viibisime ja kes meid võõrustasid. Kõige suurem tänu kuulub meie peredele, kes võimaldasid meil kursust läbida ja toetasid meie arengut.

Eesti eest, surmani!

Vika Zieds, rühmaülema kursuse lõpetanu