Kaitseliidu koolis lõppes relvainstruktori kursus

Viimane õppenädalavahetus relvainstruktori kursusel oli pingeline. Fookuses oli jao eriala relvade tundide läbiviimine – teema, mis nõudis nii teoreetilisi teadmisi kui ka praktilist oskust neid teadmisi selgelt ja efektiivselt edasi anda. Jao erialarelvad olid granaadiheitja Carl-Gustav M4, kuulipilduja Negev-7 ja täpsuspüss R20L. Lisaks viis iga õppur läbi automaadi R20 relvatest nr 1.  

Sama palju kui alustas, nii palju ka lõpetas, kuigi oli kaks loobujat, kuid tulid juurde kaks endist õppurit, kel jäi eelmisel aastal viimane õppenädalavahetus tegemata.

Relvainstruktori kursus on eelduseks laskeinstruktori I taseme kursusele.

Seekordne relvainstruktori kursus jäi viimaseks, mida Kaitseliidu kool korraldas, edaspidi korraldavad relvainstruktori kursust maakaitseringkonnad. 

Kursuse priimuseks osutus kapral Meelis Kihulane Põlva malevast.

Meelis Kihulane: “Saigi läbi meie Relvainstruktori kursus. Mõtted möödunud neljast nädalavahetusest pikal koduteel siia Lõuna-Eestisse võiks võtta kokku kolme tundega:

UHKUS

TÄNU

VASTUTUS

ning sellega olekski kõik öeldud, aga kui neid ridu peaks lugema ka keegi, siis täpsustan:

UHKUS – enda üle – läbisin intensiivse, asjaliku ja kogemusterohke kursuse.

TÄNU – instruktoritele ning kursusekaaslastele, eriti grupivendadele, kelle kogemus, tagasiside ning toetus olid suureks abiks kursuse läbimisel.

VASTUTUS – nii, nagu viimase tunni tagasisidet andes meie instruktor lõpetuseks ütles: “No nii, Instuktorid! See, mis praegu siin kursusel toimus, oli “lihtne elu”. Tegelik elu algab siis, kui me oma kodumalevate ustest sisse astume”. Siit tuleneb ka vastutus edaspidise õpetamise ees.

Ja lõpetuseks – endiselt kõlab sees kursavenna lõputseremoonial öeldud traditsiooniline hüüdlause: „Eesti eest, surmani!”