Rühmaülema kursuse viies nädalavahetus

Pool pingutust on juba selja taga ja pool veel minna. Viiendal nädalavahetusel kostitas meid, rühmaülema kursuse õppureid, oma lahkusega Sakala malev. Kuna kuulda oli, et Sakala malev on kõikidest malevates uusim, siis ehk ootused olid ka kõrgemad. Kuna see on minu kodumalev, siis hoolitsesin ikka, et kõik oleks viimase peal. Loodan, et õppurid ei pidanud pettuma.

Reedel hakkasid vurama üle Eesti kokku autod Sakala malevasse, mõnest maakonnast lausa mitu. Peale pikka tööpäeva on pikad sõidud ja õhtused loengud väga väsitavad, aga kauamängiv purgiklõks ehk lutsukomm aitab alati. Õhtupoolik möödus klassiruumis jao ja rühma taktika kordamisega ning saime juhised, mis meil nädalavahetusel toimuma hakkab.

Laupäeva hommik algas ikka mõnusa virgutusega, kus spordipealik viis õppurid kosutavale jalutuskäigule ning pärast võimeldi lahti kõik liigesed ning venitati lihased. Peale hommikusööki pandi selga lahingvarustus, võeti kaasa vesi, vihmakindlad riided, veidike näksi ning aeg oli minna masinatele, et sõita maastikule. Õppealas jagati meid kolme jakku ja õpe võis alata. Alustasime ikka AB meeldetuletamisega. Seega alguseks harjutasime liikumisviise jao koosseisus „tatikuulidega“ seni, kuni instruktorid olid meiega rahul, siis liiguti edasi raskematele manöövritele. Kuna meist paljud ei ole ammu olnud jaoülemad ja -abid, siis praegu oli hea meelde tuletada seda rolli. Nagu öeldakse, ei ole rumalaid küsimusi, vaid rumalus on see, kui ei küsita ja harjutamine teeb meistriks. 

Peale lõunat liideti meie õppesse ka vastutegevus. Õhus oli kohe tunda põnevust, kuid instruktorid kallasid meid külma veega üle, sest pidime edasi tegutsema vastaseid lastes häälega „piu, piu, pau, pau……“, aga meid lohutati, et pühapäeval harjutame pauguga.

Jaoülemana sain aru, kui raske on käsklusi edasi anda, et iga mees oleks käsklustega kursis. Kui oluline on dubleerimine ja lahingpaaride vaheline suhtlemine ning arusaamine, kas sinu kõrval võitlev isik seal põõsas ikka kuulis ja kas ta ikka dubleeris edasi. Kui juba nüüd, kus mängus olid vaid „tatikuulid“ ja ei olnud mingeid pauke, oli seda raske teha – mis siis saab, kui lahingusaag käima panna!!! See koht on nüüd see õpimoment, kus tuleks mõelda, mis saab siis kui… ja juhul kui…?

Õhtupoolse viimase harjutuse tegime juba rühma koosseisus. Ega see jao liigutamisest erinev eriti ei ole, aga massi on rohkem ja see ongi veidike keerulisem ning aeganõudvam.

Õhtuks oli Sakala malevas planeeritud saun ja meid ootas peale aktiivsest päeva mõnus lõõgastav kuumus.

Pühapäeva hommik algas ikka traditsioonilise hommikvõimlemisega, väike kümblus ja hommikusöök. Lahingvarustus oli valmis pandud juba eelmisest õhtust, et hommik läheks kiiremini. Nii, et masinatele ja uuesti maastikule liikuda. 

Plaanis oli rühma rünnak. Valiti endi seast jaoülemad ja poolikud, instruktor valis rühmaülema. Rühmaülem ja jaoülemad said käsu kätte ning planeerimine sai alata. Kui plaan valmis, esitlesid jaoülemad plaani oma jaole. Väljaliikumise aeg oli antud ja selleks ajaks pidid olema kõik toimingud tehtud, sidekontrollist kuni varustuse kontrollini.

Harjutus võis alata! Liikusime oma jaoga, andes käsklusi käemärkidega. Tihedas võsastikus oli suht raske jälgida oma jagu, sest vaevu oli näha oma kõrval teist võitlejat. Hoidsin ennast veidike tahapoole, et hoida paremat ülevaadet. Kammitud sai läbi esimene ala, väikesed korrektuurid ja teise ala puhastamine sai alata. Liikusime edasi, kuni sain info, et ees on vastane, lahingpaar või rohkem. Kuna rühmaülem oli kohe meie taga, kiirustasin infot andama, sest eetris oli vaikus. Enne, kui rühmaülemani jõudsin, hakkas lahingutegevus pihta. Kuna ees oli KP, siis jäime oma positsioonidele ja andsime kattetuld, et teine jagu saaks teha oma manöövrit. Nüüd oli see koht, kus sain aru, et mul ei ole ikkagi nii kõva hääl, kui ma ise arvasin. Karjusin nii kõvasti kui sain, mõni lähim sõdur kuulis ja dubleeris, aga nii mõnigi ei dubleerinud, sest nad ei kuulnud. Tõdesin, et isegi aktiivkõrvaklappidest ei ole kasu, need küll summutavad, aga kõik müra tuleb ikka läbi. Võtsin aja ja jooksin pooljao ülema juurde, et ta informeeriks edasi Delta pooljagu. Kuna olin ise Charlie jaos, siis nendeni jõudis ilusti kõik info. Toetav tuli oli pidev ja kui teine jagu hakkas tiibama, lõpetasime tuletegevuse. Osa vastaseid hävitati ja osad said põgenema. Info tuli Charlie jaost, et lasud tulevad meist kella kolme suunas ehk siis paremalt. Charlie pooljagu võttis paremale ahelikku, aga kuna vaja oli tervet jagu, siis andsin info rühmaülemale ja liigutasime Delta pooljao enda kõrvale. Puhastamine võis alata. Kuna nüüd juba võis ka eetrit kasutada andsin rühmaülemale teada, et esimene jagu hakkab liikuma. Olime puhastamisega poole peal, kui lasud hakkasid tulema meist paremal, korra kuulsin rühmamülemat ja siis katkes meie side, kuna raadiojaamal midagi juhtus ja enam ühendust kellegagi ei saanud. Võtsime ringkaitse A/A ja jäime ootama. Eks igal katsumusel on ka takistused. Kui ei oleks takistusi, ei oleks ka meil õppeprotsessi. Olen väga tänulik oma jaole, kes mind aitasid ja nõustasid, andsid häid soovitusi ning julgustasid. Sellises vormis rühma koosseisu läbimängimist on vaja, sest neile, kes igapäevaselt ei tegele rühama või jao liigutamisega, on selline võimalus väga vajalik. Kindlasti on meie seas neid, kes teevad seda pidevalt ja nende jaoks on see ajaraiskamine, aga me kõik oleme tulnud erinevatest maakondadest erinevate taustadega ja kui see harjutus andis kasvõi vähemalt ühele mehele/naisele parema pildid ette, siis oli see harjutus just seal, kus olema pidi.

Suured tänud kõigile instruktoritele sellise õpetliku nädalavahetuse eest ja jääme ootama järgmisi õppenädalavahetusi!

Soovime tänada Sakala malevat, et ta meid võõrustas ja aitas kaasa kõigi vajaminevate varustustega ja murekohtade lahendamisega!

Vika Zieds, rühmaülema kursuse õppur