Aleksanda Soomere rühmaparameedikuks kasvamise tee

„See on üks raskemaid kursusi, mis ma Kaitseliidus teinud olen ja ühtlasi ka parim,“ ütleb Põhja nooremallohvitseri kursusel osalev rühmaparameedik Aleksandra Soomere. Ta ei varja, et koormus on tohutu. Täpselt nii nagu peab.

Kui kursus lõpule jõuab, saab Aleksandrast ametlikult rühmaparameedik. Tema sõnul on see aga palju enamat, kui vaid ametikoha täitmine, see on võimalus kasvada nii juhina kui inimesena. Siit saadud teadmised tulevad kasuks ka tööelus. Juhtimiskursus annab oskuse paremini inimesi mõista ja juhtida: olukorrateadlikkus, kiire otsustamine, enesekindlus, kõik need tulevad igal pool kasuks.

Kuidas aga leida aega kõige jaoks töö, pere ja mahuka kursuse kõrvalt?

„Seda aega ei leia, see tuleb võtta,“ muigab ta. „Kui on vajadus, siis tuleb see aeg võtta ja lihtsalt ära teha. Kursusel on suur roll ka meeskonnavaimul. Meil on väga ühtne kursus, kõik on kõigi eest väljas. Kedagi  maha ei jäeta. Pigem vastupidi: igaüks panustab oma teadmistega. Igal ühel on tugevused ja nõrkused ning aitame üksteisel samale tasemele jõuda, et kõik lõpetaksid.“ Neile, kes kaaluvad liitumist, on tal aga aus soovitus: „See kursus võtab kordades rohkem, kui paberil paistab. Sisuliselt pühendad terve aasta. Nädalavahetused nõuavad ränka füüsilist ja vaimset pingutust, nädala sees tuleb teha palju iseseisvat tööd – õppida, valmistuda, harjutada. Tundide maht on lõpuks kahekordne ametlikust. Tuleb olla valmis, et on raske, aga saadavad oskused on miinimum, millega üldse on võimalik jagu juhtida. Väga hea kogemus.“ Kõige suuremaks õppetunniks peab ta arusaama, et iga parameedik peab tundma jalaväe lahingutaktikat. Ainult nii saab treenida sanitare ja suhelda jaoülematega.

Mis motiveeris seda teekonda ette võtma?

„Mina tulin teadmisega, et see on vajalik ja tahtsin niikuinii osaleda. Rühmaülem suunas mind, aga see oli ka minu enda soov –  teha kohe, kui võimalik.“

„Kui tahe on olemas, siis on kõik tehtav,“ ütleb ta kindlalt. „See kursus toetab iseseisvat õppimist ja annab võimaluse ennast tõeliselt proovile panna. Tasub tulla.“

Aleksandraga vestles Liisi Puhk, pildistas Silver Jaanson