RÜK26 viimane, kaheksas õppenädalavahetus

Kätte on jõudnud RÜK26 kursuse viimane õppenädalavahetus. Kaheksa nädalavahetust täis õppimist, pingutust ja enese proovilepanekut on viinud meid hetkeni, kus valmistume oktoobris toimuvaks lõpuharjutuseks.

Nagu ikka, algas nädalavahetus reede õhtul pärast tööpäeva. Varustuse panin valmis juba neljapäeval ning seekord pakkisin kaasa ka oma isikliku rühmaülema kasti. Selle sisu võiks kõrvalseisjas parajalt küsimusi tekitada: teibid, nipukad, jäätisepulgad, mängufiguurid, eri tüüpi patareid, pealamp, multitööriist, ehitusnuga, pliiatsid ja markerid, joonlauad, eri jämeduse ja värviga nöörid, paberid, kiletaskud ja veel palju muud. Igal asjal on oma otstarve – tuleb vaid teada, millal ja kuidas seda kasutada.

Viimase nädalavahetuse eesmärk oli lihvida käsu koostamist ja andmist, saada vastused seni õhku jäänud küsimustele ning õppida, kuidas anda selge ja sujuv käsk. Reedel käsitlesime viimast uut teemat: linnalahinguid. Väljaõppes harjutame tegutsemist majades ja konteinerites, kus saab õppida ruumide ja avade hõivamist ning treppidel liikumist. Sõja tegelikkus võib aga olla sootuks teistsugune. Pommitatud linnas võivad majadest olla järel vaid rusud ning lisaks vastasele tuleb arvestada paljude ohtudega, mida tavapärases õppekeskkonnas ei pruugi ette kujutada. Ukrainast nähtud videod tuletavad meelde, et varemetes võitlemine ei sarnane sugugi tavapärase linnalahinguga.

Reede õhtul jagunesime siniseks ja punaseks pooleks – laupäevaks oli oodata midagi põnevat.

Laupäev: käsu koostamine ja andmine

Laupäev algas meeskondlike hommikvõimlemise ülesannetega, mis pakkusid parajalt positiivset frustratsiooni ja palju naeru. Pärast hommikusööki saime päeva ülesande: üks meeskond tegutses omade ehk siniste üksustena, teine mängis vastast ehk punaseid üksusi.

Valisin vastase rolli, sest instruktor oli soovitanud sellel poolel tegutseda neil, kes vajavad rohkem juhendamist. Enne käskude koostamist tuletasime meelde vastase taktika, tehnika ja üksused. Seejärel algas planeerimine.

Käsu saamine paberilt on mugav: saad olulise alla joonida ja oma manöövri kõrvale kirja panna. Hoopis teine asi on ise kuulata ja samal ajal kiiresti kirjutada, eriti kui käsu andja räägib tempokalt. Esialgu oli mu märkmetest keeruline aru saada, kuid tasapisi tekkisid oma lühendid ja märgid. Käsu esimene pool nõudis kõvasti keskendumist, teine läks juba ladusamalt.

Kõige keerulisemaks osutus manöövri planeerimine ja selle kirja panemine. Õnneks on meil suurepärased instruktorid. Pärast esimest käsu ettekandmist sain personaalselt väga häid soovitusi ning julgustavat ja motiveerivat tagasisidet. Muutsin manöövrit ja kirjutasin käsu ümber. Kuna eesmärk oli õppida, palusin võimalust uus käsk uuesti ette kanda.

Väike pabin oli sees, kuid tundsin end seekord kindlamalt – olin ju ise käsu koostanud ja selle läbi töötanud. Ka teiselt instruktorilt saadud tagasiside oli positiivne ning sain juurde väärtuslikke juhiseid, kuidas käsku veel põhjalikumaks ja selgemaks muuta.

Sain taas kinnitust, et käsk ei muutu ladusaks üleöö. Kui selle ülesehitus ja põhipunktid saavad selgeks, hakkab õpitu tasapisi loomulikult välja tulema. Ka õppustel sageli kasutatavaid lühikesi käske on lihtsam anda siis, kui põhimõtted on korralikult läbi harjutatud.

Pühapäev: kaardilt lahinguväljale

Pühapäeva hommik oli meie viimane ühine hommikvõimlemine. Tegime väikese jooksu ja liigutasime liigesed lahti. Suur aitäh meie spordipealikule, kes mõtles nädalast nädalasse välja vahvaid harjutusi ja meid eest vedas! Neid ühiseid hommikuid jääme kindlasti igatsema.

Pärast seda alustasime sõjamänguga. Laudadele olid paigutatud kaardid, kus sinised ja punased üksused oma manöövreid kavandasid ja ellu viisid. Kaardimängud on väljaõppes väga olulised – need aitavad läbi mõelda olukordi, millele muidu ei pruugi tulla, ning vastata küsimustele „mis siis, kui…?“. Need avardavad arusaamist, sunnivad mõtlema kastist välja ja aitavad näha manöövrite ning toetuse võimalusi.

Minu jaoks, kes ma igapäevaselt käske ei kirjuta ega üksusi ei juhi, avas kaardilahing mitu uut vaatenurka. Mõned varem segaseks jäänud osad said selgemaks ning hakkasin paremini mõistma, miks teatud otsused ja tegevused vajalikud on. Lahingud kestsid lõunani.

Ja siis oligi väljaõppenädalavahetus läbi. Kaheksa nädalavahetust on andnud teadmisi, kogemusi ja enesekindlust – aga ka hulga uusi küsimusi, millele vastuseid edasi otsida. Oktoobris ootab ees lõpuharjutus. Hoiame pöialt ja läheme sellele vastu teadmisega, et oleme üheskoos palju õppinud ning valmis end veel kord proovile panema!

Õppenädalavahetusest tegi kokkuvõtte õppur Vika Zieds