PSOK-il neli õppenädalavahetust peetud

Kursuse kirjatsura peab nüüd tuhka pähe raputama – peale III nädalavahetust läks elu nii kiireks, et kui kirjatöö meelde tuli, hakkas järgmine õppenädalavahetus juba paistma ja lõin käega – võtan siis kaks nädalavahetust korraga.

Kolmandal nädalavahetusel jõuti tegeliku staabitööni, ehk siis räägiti nullkoosolekust, selle mõttest ja pisteti pihku pakk pabereid, mille nimeks brigaadi käsk. Anti ülesanne – grupitöö, valmistada ette ja viia läbi nullkoosolek. Õnneks oli olemas võimalus vaadelda ka teiste gruppide sooritusi, nii tekkis võrdlusmoment ja õpiefekt suurenes oluliselt – tark õpib ikka teiste vigadest ja PSOK-is on ju ometi targad inimesed koos. Huvitav oli jälgida kolme grupi absoluutselt erinevaid lähenemisi – alates väga kõrgtehnoloogilisest kuni üsna maalähedaseni. Kirjamees ise on seisukohal, et tuleb olla suuteline kõiki võimalusi kasutama – kui on olemas piisav IT park ja monitorid – absoluutselt! Aga ei tohiks sellesse kinni joosta –  põllu peal võib tekkida olukord, kus voolu pole, võrk on maas ja läpakal aku tühi. Siis pole muud, kui kaart, kiled, vildikad ja pakk A4 paberit. See, et puuduvad vahendid ja võimalused, ei ole vabandus saba jalge vahele tõmbamiseks.

Neljas nädalavahetus algas kergelt paanikahõnguliselt – ees ootas viimane ja mahukaim test. Selle ette kulus reede õhtul marjaks ära kolonelleitnant Kase staabitöösse sisse vaatav ja „kastist välja“ mõtlema ärgitav vabas vormis loeng. Maandas pingeid ja võimaldas ehk natuke paremini aru saada staabitöö olemusest.

Test ise ei olnud päris selline nagu ootasin – olin ette valmistudes natuke valesid asju õppinud, aga see tuli ainult kasuks – tugevdasin just seda osa teadmistes, mida puudulikuks pidasin. Ülejäänud aeg möödus pisikeste sammudega staabitöösse sisse minnes nii teoorias kui praktikas.

Pean ütlema, et selline lähenemine sobib kaitseliitlasest või reservväelasest õppurile paremini, kui minu eelmine samalaadne kogemus, kus peaaegu sama mahukas materjal esitati kahe päevaga ja siis hakati reaalajas käske vorpima. Tulemusi on siiani piinlik meenutada.

Küsitledes kaasvõitlejaid joonistus välja selge erisus – suuremate üksuste mehed olid kindlad, et kursusel õpitav võimaldab neil oma ülesandeid paremini täita, ent väiksemate malevate meestel olid kõhklused – kui palju omandatavast neil reaalselt rakendada õnnestub olukorras, kus meeskond on väikesearvuline ja sageli on enamikul staabitööks puudulik ettevalmistus. Samas on kõik ühel meelel, et selle kursuse läbimine on kasulik „suurest pildist“ paremini aru saamiseks ja võimalik, et ka edasiseks tõusuks ametiredelil. Meeskonnaga ollakse rahul – seanahavedajaid ei ole, on täiesti olemas meeskonnavaim ja püüd anda endast parim.

Muljed pataljoni staabiohvitseride kursuselt pani kirja õppur Arvi Asi