Pataljoni staabiohvitseridel kursus tehtud

Kursus on õnnerikkalt läbitud ja aeg natuke tagasi vaadata ja mõtiskleda. Lihtsuse mõttes jaguneb tänane tekst kolmeks – viimase sessiooni ülevaade, tagasivaade kogu kursusele ja lõpuks natuke minu mõtteid Kaitseliidust üleüldse.

Viimasel nädalavahetusel tegeleti sellega, mis on enamikule kursuslastest põhiline ülesanne – hajutatud tegevus nn hallis tsoonis – julgeoleku tagamine kriisiolukorras, mis veel ei ole läinud üle avalikuks sõjategevuseks. Kui olukord ise oli paljudele õppustest tuttav, siis selle taseme käsu mahutamine klassikalisse käsuformaati oli võõras. Pingutamist oli kõvasti, kuid hakkama saadi. Kõige raskem oli määratleda vastast, kelle kohta tegelikult puudusid igasugused sisulised andmed. Tuli lähtuda kohalikust olukorrast ning selles oli kõvasti abi tegevusalaks kästud malevaliikmetest grupis.

Käsud saadi õigeks ajaks valmis ning meeskondade arengut näitab see, et lisaaega ei vajanud keegi. Esitlustel ei tehtud vaatamata viimasele sooritusele kellelegi hinnaalandust ning õigustatud kriitikat ja õpetussõnu jätkus kõigile.  

Kursus tervikuna? Üks paremaid, mida läbinud olen. Ma ei pea silmas mitte sisu – PSOK ja TT kursus ei ole omavahel võrreldavad. Intensiivsus ja läbiviimise kvaliteet olid tipptasemel. Müts maha instruktorite ees, kelle igal sõnal oli väärtus. Olen kohanud teenistuse jooksul palju oma eriala professionaale, kuid hulga vähem nii hea tasemega koolitajaid. Kannatlikkus ja huumorimeel on kaks asja, mis iseloomustasid meie instruktoreid. 

Kursus ise oli läbilõige Kaitseliidust ja reservväelastest – alates juba võrdlemisi soliidses eas Kaitseliidu veteranidest kuni noorte ja teravate meesteni. Paraku ei olnud kuigi palju võimalust jälgida teisi gruppe, sest oma töö tahtis tegemist, kuid meie grupi üks tugevusi oli just väga erinev taust – igaüks teadis millestki midagi ning kokku saavutati võrdlemisi head tulemused.

Kõik, kellega suhelnud olen, sõltumata vanusest ja taustast, on kursust ainult kiitnud. Mehed on kätte saanud head tööriistakastid ja nüüd sõltub ainult neist endist, kuidas nad nende tööriistadega ringi käivad.

Kursuslaste erinev taust pani peas natuke mõtteid liikuma. Suheldes paljude „vanade olijatega“, kes kuuluvad organisatsiooni juba neljandat aastakümmet, olen sageli kuulnud arvamust, et see ei ole enam see Kaitseliit, millesse nad kunagi astusid.

Loomulikult ei ole! Iga nähtus siin maailmas muutub ja areneb, nii ka Kaitseliit. Vahel tehakse mõni samm natuke vales suunas, siis mõistetakse seda ja liigutakse õiges suunas edasi. Errare humanum est!  Jah, ma mäletan hästi seda isetegemise vaimustust 30 aastat tagasi. Kuid on muutunud ajad, on muutunud võimalused ja vahendid – praeguse relvastuse ja vahendite  juures 30 aastat vana lähenemine lihtsalt enam ei tööta. Kaitseliit on küll ajas muutunud, kuid minu hinnangul on siiski alles see „kastist välja“ mõtlemine ja innukus, mis on kaitseliitlase peamised omadused. Lihtsalt see kõik on nüüd omandanud uue näo ja kirjutatud viie punkti käsu formaati. Kaitseliit on endiselt see vääramatu ja määramatu jõud, mida võõrastel on raske mõista, ja selliseks peab ta ka jääma.

Muljed pani kirja kursuse lõpetanu Arvi Asi