Suured süsteemid on visad muutuma või neid ei tahetagi muuta, sest nii on asjad toiminud juba kaua. Milleks riskida ja teha teisiti, kuidagi humaansemalt? Keti lõdvemaks laskmisega saadi valus õppetund 1980ndate lõpus, kui kogu suurel liitriigil lubati pisut ise mõtlema hakata – kiiresti saabus sajandi “suurim geopoliitiline kataklüsm (suur katastroof)”. Võtab aastakümneid, et see Gorbatšovi tehtud jama jälle korda teha. Ei mingit vabadust, ei mingit isemõtlemist, ei mingit uutmist enam. Tagasi nõukogude liitu.

Allolev kirjeldus Nõukogude armeest ja selles toimivatest süsteemidest on tegelikult kokkuvõtvalt välja toodud oma aja Viktor Suvorovi (tegeliku nimega Vladimir Rezun, endine Nõukogude sõjaväeluure vanemohvitser, kes 1978 hüppas üle Inglismaale) raamatust “Nõukogude armees” (“Inside the Soviet Army”, 1982).

Kuigi võiks arvata, et näiteks 50 aastaga muutub nii mõndagi, ei anna Vene süsteemi põhimõtted ja tegevusviisid täna Ukrainas selliseks arvamiseks alust. Suvorovi kirjelduste väärtus seisneb just selles, et aitavad mõista teatud põhjusi, miks venelased just nii teevad, ja samas annavad mõtteainet või tunnetust, kuidas nad edasi käituvad.

Miks lähevad Vene sõdurid massidena otsetule alla surma, miks nad loomastuvad, vägistavad ja tapavad tsiviilisikuid? Miks nad massina vastu ei hakka, vaid annavad aina värsket biomassi sõja hakklihamasinasse? Kuidas neil laskemoon ja sõjaraud otsa ei saa? Alljärgnevast saab ehk tunnetust.

Ajateenistus

Iga meeskodanik oli Nõukogude Liidus teenistuskohustuslane 35 aastat (eluea vahemikus 17–50). Kõrvale viilida said vaid eliidi võsukesed. Igal aastal võeti kahel korral ajateenistusse vähemalt 18aastaseks saanud noormehed.

Kõik noormehed jagati hoolikalt valitud kategooriatesse, mis tingis nende teenistuse väeliigi ja geograafilise koha. Selles valikus oli suur roll KGB taustakontrollil.

Liiduvabariikide mehed saadeti tavaliselt oma kodupaigast eemale, et kohaliku mässu mahasurumise vajaduse korral ei oleks sõduril kohalikega emotsionaalset sidet.

Hoolega valiti, millisel rahvusel olid eeldused täita milliseid rolle (tehnilised, juhtivad jne) ja alati tuli väeosad ning allüksused koostada eri rahvuste parajast segust, et üks grupp liigselt võimust ei võtaks. Ajateenistus kestis tavaliselt kaks aastat, mereväes kolm.

Värsked purjus kutsealused ilmusid määratud päeval kogunemispunktidesse, olles öösel tugevasti pidutsenud. Nad olid tavaliselt kaltsudes, sest teada oli, et kõik paremad riideesemed võtavad juba rongis ära konvoeerivad vanemad kaasteenijad ja seersandid. Teine “reha” tehti loomulikult väeosas.

Väeossa saabudes algas kuu pikkune noorsõduri kursus (utšepka), mille eesmärk lisaks sõjalise alusõppe andmisele oli ka igasuguse isemõtlemise ja võimaliku mässumeelsuse murdmine. Kuus päeva nädalas kuni 16-tunniseid väljaõppepäevi sisustasid intensiivne relvade, rivikorra, määrustike ja taktikalise liikumise õpe. Korduvad ööhäired, et sekundite jooksul riide saada, tualettruumide puhastamine hambaharjaga, muruvärvimised ja muud jaburdused olid programmi tavalised osad. Pühapäev andis küll vaba aega, kuid seda püüdsid igal võimalikul juhul sisustada väeosa poliitohvitserid oma ajupesuprogrammiga.

Öösel, kui ohvitserid ja seersandid olid läinud, algas kasarmutes järgmine “treening”. Värsked sõdurihakatised said ruttu selgeks, et on neli klassi ajateenijaid: need, kes lõpetavad poole aasta pärast, kes kolmveerand aasta, kes aasta pärast ja siis nemad, kõige madalam klass. Iga madalam klass allus järgmisele kõrgemale ning pidi taluma ja teenima. Iga kõrgem klass omas mingeid kindlaid õigusi ja privileege, värskelt saabunud aga loomulikult mitte, nemad olid kõnts ja madalamad kui muru.

Alandamine, paremate asjade ära võtmine, mõnitamine ja peks olid tavapärased; kohati ka vägistamised. Kogu seda ilmingut kutsuti hellitavalt dedovšinaks. Loomulikult oli see kogu kasvatusprotsessi osa ehk juhtkonnas teada ja soositud. Selles oli oluline roll noorsõduri vaimu murdmisel ja temast kuuleka “kuluühiku” tegemisel, kes ei küsi, vaid läheb ja laseb kästud suunas, kuni “kangelaslikult” langeb.

Nii kummaline kui see meile ka ei tundu, ei õpetatud tavasõdurit isegi kaarti tundma. Milleks? Tema ju ei tee otsuseid, vaid täidab neid. Kuid oluline põhjus seisnes ka selles, et ilma kaardita ja selle tundmiseta pole kerge põgeneda. Kindlam on jätkata kästud suunas, sest tundmatus võib olla veelgi hullem. Samuti polnud sõdurile ette nähtud magamiskotti. Milleks? Tema lühikeseks elueaks lahingus polnud mõtet seda kulu teha. Vaadates lugematuid kaadreid tänasest Ukrainast, tundub, et samad põhimõtted kehtivad endiselt.

Seersandid ja nooremohvitserid

Seersandid treeniti kuue kuu jooksul spetsiaalsetes väljaõppediviisides. Sinna valiti nii rahvuse kui ka teatud kindlate eelduste järgi. Parimateks seersantideks peeti tatarlasi, siis ukrainlasi ja leedukaid. Samas venelastest, grusiinidest, usbekkidest ja aseritest ei eeldatud, et neist saavad head allohvitserid.

Seersandihakatised treeniti põhimõtteliselt “verekoerteks”, kelle peast pühiti igasugune isemõtlemise võime ja asemele kasvatati totaalne kuuletumine ohvitseridele ja halastamatus sõdurite vastu. Iga päev määrati üks grupist juhiks, kelle ülesanne oli piltlikult panna oma grupp kannatama nii, nagu seda tuleb teha hiljem väeosas sõduritega. Autasuks päeval tehtud hea soorituse eest sai kiituse pälvinud treenitav näiteks seersandi saapaid puhastada. Ja treenitavad võistlesid selle tunnustuse nimel.

Seersandid ei õppinud oma alluvaid juhtima selles mõttes, nagu meie täna mõistame. Nende ülesanne oli tagada sund ja järelevalve sõdurite üle, kui nad teevad seda, mida tahes on ohvitser käskinud teha.

Nooremohvitserid (kuni kapteni auastmeni), olles läbinud vastava kooli, alustasid väeosades rühmaülematena. Neil ei olnud praktiliselt mingeid ise otsustamise õigusi, ainult järgida selgelt etteantud juhiseid oma allüksuste treeninguks ja valmistuda lugematuteks lahinguvalmiduse inspektsioonideks. Järgmiste kõrgemate ametikohtade pärast käis omavahel halastamatu võitlus ja iga eksimus vähendas võimalusi ametiredelil tõusta.

Allüksus pidi olema kontrolli all ja inspektoritele tuli näidata, et nõutud standardid ehk mõõdikud on saavutatud. Loomulikult oli puudu tehnikast, varustusest ja kõigest muust, kuid see ei takistanud nutikaid ohvitsere näitamast inspektoritele suurepäraseid tulemusi. Vaja on näidata, et tankimeeskond saab masinast välja loetud sekunditega? Soomusmasina meeskond tabab nõutud märgid? Pole probleemi. Vaadake, saavad hakkama! Kuid trikk oli selles, et üks meeskond treeniti vaid kiiresti tankist väljuma ja teine märke laskma ning samu meeskondi näidati erinevatele kontrollidele. Teised tulid teooria ja praktikaga vaid vaevu toime.

Kuid needsamad inspektorid, kes panid kirja suurepärased tulemused, teadsid ka ise suurepäraselt, et see mis neile näidati, oli võlts ehk pokazuha. Ja ometi nad panid tulemused kirja, sest ka nemad ise olid alles hiljuti olnud need kontrollitavad noored ohvitserid.

Nõukogude nooremohvitserile polnud ette nähtud oma privaatset korterit ja seega oli täisväärtusliku pere loomine keeruline. Nad elasid tihti ühiselamutes, kus päevasele rutiinile ja lollusele vahelduseks lihtsalt joodi ja mängiti ööd läbi kaarte.

Võrreldes lääne armeede lähenemisega tegutsesid Nõukogude nooremohvitserid pigem allohvitseri rollis.

Vanemohvitserid ja kindralid

Vanemohvitseriks saamine käis sõjaväeakadeemia ja vastavale ametikohale valiku kaudu. Vanemohvitserid (majorist polkovnikuni) valiti nende võimekuse järgi ja polnud võimatu olukord, kus näiteks rügementi juhtivast polkovnikust kõrgemal positsioonil oli majori auastmes diviisi staabiülem. Nõukogude armees oli see võimalik.

Kas ka praegu, ei ole mulle teada, kuid see pole võimatu, sest suured riigid muudavad oma süsteemi vaevaliselt ja milleks midagi muuta, kui see töötab. Selles mõttes võib nii mõnigi täna Ukrainas hukkunud major olla venelastele suurem kaotus kui mõni polkovnik. Kokkuvõtlikult, auaste ei näita tingimata positsiooni süsteemis.

Siiski oli igal vanemohvitserist pataljoni-, brigaadi-, rügemendiülemal palju vähem õigust ise oma alluvate kui ka lahingukäigu üle otsustada kui klassikalises lääne armees. Selles võrdluses olid nemad rohkem meie nooremohvitseride sarnases olukorras.

Alates diviisi juhtimisest algasid kindralite ametid ja selles auastmeskaalas võis nii tõus kui langus olla väga kiire. Kindralid olid privilegeeritud klass, kellele olid lubatud tavalisele nõukogude kodanikule keelatud või raskesti kättesaadavad lõbustused, nagu seksipeod oma alluvate “naisteenistujatega”, suvila (datša), hea palk, auto ja hea korter. Samas nad teadsid, et võisid igal hetkel põrmu langeda, kui kõrgemal juhtkonnal oli etteheiteid nende alluvuses olevate väeosade kohta või kui nad sattusid mingil muul põhjusel ebasoosingusse. Elu oli pidevalt viimsepäeva ootel.

Nõukogude süsteemis oli iga ohvitseri saatus juhuste ja kõrgema juhtkonna kätes. Pole ime, et see ajas meeletult jooma, ja suure tõenäosusega on see tänaseni nii.

Distsiplinaar- ehk karistuspataljonid (dispat)

Pärast kommunistide võimuhaaramist 1917 hakkas punaarmee looma pataljone, kuhu koondati kurjategijad, mässumeelsed ja muu kahtlane element. Iga eksimus võis sõduri, allohvitseri ja ka ohvitseri sinna saata. Oli selleks vargus, vastuhakk, väejooks või isegi argus – sellesse üksusesse oli kerge sattuda.

Kuid dispat’ide tõeline “triumf” saabus Teises maailmasõjas. Karistuspataljone formeeriti mitu korda rohkem ja need muudeti peamisteks ründeüksusteks, kelle ülesanne oli sõna otseses mõttes vastase peale tormata ja surra. Nende selja taga olid aga valvekompanii sõdurid kuulipildujatega ja selge käsuga niita maha iga rünnakust taganeja.

Karistuspataljone hoiti enne pealetungi tagalaalal. Rünnaku alguseks toodi nad valve all eesliinile, paigutati valvekompanii kuulipildujad ja saadeti karistuskompaniid laine laine järel rünnakule. Olles vastase ja omade kuulipildujate vahel, ei olnudki muud valikut kui loomalik pilk silmis vastasele peale joosta, võttes täienduseks relvi ja laskemoona juba langenud kaaslastelt.

Kui ellujäänud olid lõpuks rünnaku eesmärgi saavutanud, viidi nad uuesti valve all taha, et valmistada ette uueks enesetapurünnakuks. Lahinguvõidu au aga võtsid endale vastase suitsevate positsioonide juurde järgmisena saabunud “korralikud” väeosad. Väidetavalt saavutati just karistuspataljonide “kuluga” Teise maailmasõja suurimad võidud.

Ei ole midagi uut ka tänases lahingutepildis Ukrainas, kus Wagner kasutab ilmselgelt sama meetodit värvatud vangidega. Kuid pole põhjust arvata, et Vene armee ei kasutaks samamoodi ka oma distsiplinaarpataljone (mis ei ole samuti kuskile kadunud). Seega isegi Wagneri hääbudes ei kao see surmatormajate taktika suure tõenäosusega venelaste sõjapidamisest.

Kui kerge oli sattuda dispatti? Iga sõdur, kes summana veetis aasta jooksul kartsas aega rohkem kui 45 päeva, kuulus automaatselt dispat’i saatmisele. Teenistus rahu ajal oli seal selline, et naasnud ei tahtnud enam kunagi ühtegi rikkumist toime panna. Muide, dispatis “teenitud” aeg ei läinud kohustusliku ajateenistuse arvestuse hulka, vaid peatus selleks ajaks. Kui karistus oli kantud, pikenes selle võrra ka ajateenistus ja koju saamine.

Relvastus

Nõukogude Liit oli võimeline tootma lihtsaid, odavaid relvi ja tehnikat. Seda suudeti teha ka kiiresti ja isegi ajutistes välitehastes. Lihtsus oli võtmesõna ja ratsionaalsus selle taga oli järgmine: ka rumalaim sõdur peab põhiliste relvade ja tehnikaga hakkama saama ning toota peab olema võimalik kiiremini, kui lahingus otsa saab. Võime ju naerda primitiivse ja vanamoodsa tehnika üle tänasel lahinguväljal, kuid seda suudavad nad peale toota sellevõrra rohkem ja odavamalt kui lääs kõrgtehnoloogilist relvastust. Mingil hetkel teeb mass vahe.

Siiski, iga uus mudel oli saladus. Tihti õpetati tankistidele uue mudeli kasutamist vaid teoorias ja nad ei pruukinud tanki ennast kordagi näha. Loomulikult tõi see probleeme päris olukorras, kuid seda peeti väiksemaks riskiks kui see, et teave uue tehnika kohta satub lääne kätte. Eriti kehtis see kõrgema kategooria tehnika kohta, nagu öövaatlusseadmed, elektroonilised sihikud jms. Kuigi tehnikat eksporditi ka sõbralikesse riikidesse, müüdi sinna tavaliselt vaid baasmudelid ilma kõrgema klassi tehnoloogiata.

Nõukogude armee selgroog ja põhirelv oli tank. Eesmärk oli leida õige koht vastase kaitses ja suruda sinna massiliselt tanke, et murda läbi ja purustada vastase kaitsekeskus. Siin ei olnud oluline vastase tankitõrjevõime, sest massi mõte oligi see, et pole vahet, palju oma tanke pihta saab – massiga pääseb neid edasi alati piisav hulk. Kaotused ei oma tähtsust, loeb eesmärgi saavutamine. Teise maailmasõja kogemuse põhjal oli keskmise Nõukogude sõduri eluiga intensiivses sõjategevuses nagunii vaid 24 tundi, ohvitseril kolm ööpäeva.

Kuna tank oli kõige olulisem, siis panid Nõukogude kindralid suurt rõhku ka tankitõrjerelvadele, et hävitada edasitungivaid vastase tanke. See viis põhimõtteni, et iga relvasüsteem, mille põhiroll ei olnud tankitõrje, pidi igal võimalusel saama selle rolliga hakkama vähemalt teise funktsioonina. Nii lisati tankitõrjeraketid soomukitele ning õpetati, kuidas kasutada raketiheitjaid ja miinipildujaid tankide vastu.

Meil ja läänes on üldiselt levinud põhimõte, et parim tankitõrjerelv on teine tank. Venelased nii ei arvanud, nende tankid pidid läbi murdma vastase tagalasse, mitte tõrjuma vastase tanke. Peamine vastase edasitungivate tankide hävitamise ülesanne olid pandud järeleveetavate tankitõrjekahurite üksustele. Just meelega järeleveetavate kahurite. Esiteks oli neid odavam ja kiirem toota kui iseliikuvaid. Ja neid pidi palju olema just samal põhjusel: et hävitada massiliselt edasitungivaid lääne tanke.

Teiseks oli veetaval kahuril vähemalt poole väiksem siluett kui tankil, seega parem ellujäämisvõime kui suuremal sihtmärgil nagu tank.

Kolmandaks seletuseks oli tankitõrjekahurite kasutamise omapära. Neid kasutati kahes olukorras. Kaitses: kui vastane oli läbi murdnud, siis tuli ta peatada iga hinnaga. Rünnakul: kui oma väed edenesid kiiresti, siis pidid tankitõrjekahuriüksused peatama vastase vasturünnaku tiivalt. Kuna järeleveetavad kahurid ei ole kiirelt liigutatavad, siis ei jäänudki neil muud üle kui anda endast kõik, et vastane peatada, kandes ise suuri kaotusi. Ja nii oligi mõeldud, viimse veretilgani.

Nõukogude väejuhtide lemmikrelv oli miinipilduja. Lihtne ja odav toota nii relva kui moona. Kuigi mitte väga täpne, kompenseeris selle miinide rohkus, millega külvati üle kogu sihtmärgi ala ja selle ümbrus. Tähtis ei olnudki niiväga miinide surmav jõud kui just pidevate plahvatuste kaudu vastase sõdurite moraali murdmine.

Nähtamatud diviisid

Väidetavalt uskusid Saksa kindralid 1940. aastal oma rünnakuplaane tehes, et Nõukogude Liidul on sõjas vastu panna 141 diviisi (punaarmee diviis – ca 13 000 võitlejat). Välksõjaga liiguti alguses kergelt edasi ja Nõukogude sõdureid tapeti või võeti vangi lausa armeede kaupa (armee – keskmiselt 5 diviisi). Võit paistis käegakatsutav, kuid kindralid närisid sõrmeküüsi, sest venelaste diviisid mitte ei vähenenud, vaid neid nagu kasvas hoopis juurde – ja kiiresti.

Juba augustiks 1941 tõdes kindral Halder, et Saksa väejuhatus oli venelasi ilmselgelt alahinnanud, ja selleks ajaks sai tuvastatud juba 360 vastase diviisi. Hakkas koitma, et sakslased koos oma liitlastega kokku ligi 200 diviisiga ei saa seda sõda kuidagi eduks pöörata. Kuid need, mis nad nägid, olid alles esimese formatsiooni diviisid.

Venelased võtsid 1930ndatel kasutusele “nähtamatute diviiside” süsteemi, mis võimaldas neil oma diviise dubleerida praktiliselt üleöö ja seda väikeste kuludega.

Rahuajal oli igal diiviisiülemal kaks asetäitjat, kellest üks asendas teda vajadusel pidevalt, kuid teine vaid aegajalt. Teisel abil oli salajane sõjaaja ülesanne – teise formatsiooni diviisiülem. Samuti oli diviisi staabiülemal kaks asetäitjat – üks peamine ja teine jällegi sõja ajaks teise formatsiooni tarvis. Sama kehtis rügemendi kohta. Pataljoniülemal oli üks abi, kelle ülesanne oli sama – teise formatsiooni pataljoniülem – ja sõja korral võttis tema koha põhipataljoni ülema abina üks kompaniiülematest ja nii edasi.

Süsteemi idee oli lihtne. Sõja korral liikus diviis oma asukohast välja koos meeste ja varudega. Maha jäid diviisiülema teine abi (polkovnik) koos rügemendiülemate ja pataljoniülemate abidega. Lisaks neile jäi maha kolmandik rühmaülemaid, kellest nüüd said kompaniiülemad – kogu vajalik juhtkond uueks diviisiks on olemas. Oli ette nähtud, et järgmise 24 tunni jooksul saabub neile 10 000 värskelt mobiliseeritud reservväelast ja korraks tühjana seisnud baas on jällegi täis diviis.

Loomulikult on sellised reservväelased “roostes” ja pole ligilähedalgi võitlusvõimele, mida omas just lahkunud diviis, kuid see oli siiski midagi. Kogenud juhtkonna juhtimise all saab nende võitlusvõimet üsna kiiresti tõsta; igal juhul kiiremini kui kogu juhtkonda reservist tuues.

Kogu selle teise formatsiooni diviisi varustus ei ole samuti probleem. Nad võtsid välja vana varustuse, mis oli just nende tarvis ladustatud. Vanemad relvad, vanemad tankid ja nii edasi. Midagi ei utiliseeritud tarbetult, vaid ladustati teise formatsiooni tarbeks. Seetõttu ei ole täna vaja imestada, et näeme Ukrainas tanke T-64. Need ei tule muuseumist, vaid samadest teise formatsiooni ladudest ja neid on seal veel palju. Mis põhiline, kogu sellise süsteemi ülalpidamine on odav. Tõenäoliselt on teise formatsiooni võitlusvõime kaks kuni kolm korda madalam kui esimese oma ja kaotused vastavalt suuremad, kuid sel ei ole tähtsust. Mass loeb ja nii saab seda toota kiirelt ja odavalt.

“Bermuda kolmnurk” ehk ka püha kolmainsus

Selleks, et aru saada kogu süsteemi toimimise alustaladest, tuleb vaadelda ka kõrgemat juhtimist. Pole mingit põhjust arvata, et sama ei kehtiks ka täna. Seda, mis on peaaegu sada aastat masside kontrollimiseks töötanud, ei oleks lihtsalt mõistlik muuta. Mõni riigijuht on püüdnud oma rumaluses kursilt kõrvale kalduda (Hruštšov, Gorbatšov, Jeltsin), kuid tänaseks on “kord” jälle taastatud. Kuid kas ka tasakaalustatud?

Nõukogude Liitu valitses kolm jõudu – (kommunistlik) partei, armee ja julgeoleku komitee (KGB, täna nimega FSB). Need kolm väga võimsat organisatsiooni toimisid (ja arvatavasti toimivad tänaseni) koostöö ja üksteise vihkamise sümbioosis. Aastakümneid on kestnud võitlus nende vahel ja samas ei tule nad ilma üksteiseta ka toime. Ajutiste liitude, intriigide ja liigmõjukate kõrvaldamisega tagati, et neist ühegi mõjuvõim ei kasvaks oluliselt suuremaks teiste omast. Iga organ kubises teise nuhkidest, mis tagas igaühele varajase eelhoiatuse trendidest ja ambitsioonidest.

Tasakaalu hoidmiseks oli loodud poliitbüroo, kus kõigi kolme kõrgeimad juhid tegid otsuseid ja haldasid oma jõudude tasakaalu. See organ läks ametlikult laiali koos Nõukogude Liidu lagunemisega, kuid raske on uskuda, et varjatud kujul ei toimi süsteem samamoodi edasi.

Väliselt peab Venemaa loomulikult näitlema klassikalist võimude lahusust (seadusandlik, täideviiv ja kohtuvõim), kuid tegelikkuses teavad kõik, et need võimud on Venemaal vaid fassaad. Suure tõenäosusega elab poliitbüroo edasi ja selle rolli täidab täna föderatsiooni julgeolekunõukogu (või siis valitud väiksem seltskond selles). Veel kord, ei ole mõtet lõhkuda süsteemi, mis on taganud valitseva eliidi kontrolli rahva üle juba rohkem kui sajandi.

Mõtlemiseks

Suure tõenäosusega võivad Venemaal käia asjad, mõni nüanss välja arvatud, samamoodi kui vanasti, see oleks lihtsalt ratsionaalne. Ei ole uudiseks laste “patriootlik” kasvatamine ja võimueliidile sobiv ajalookäsitlus, mis loobki n-ö ajupesu keskkonna. Kui oled lapsest peale kuulnud, et sinu rahvus on ülim ning riik ja selle juht maailma parim, siis ei kõiguta masse ka kaootilised kahtlusevälgatused.

Teades, et vastuhakk toob karmi karistuse ja võimalik, et senise elu lõppemise, tekib tõenäoliselt massiline Stockholmi sündroom. Kardad ja austad (või isegi armastad). Lisa siia veel eneseohverdusest nõretavad jutusaated, filmid ja tseremooniad ning su normaalsuseks saabki tunne, et kodumaa eest tuleb elu anda küsimusi esitamata. Ajateenistuses pekstakse sinust sõna otseses mõttes välja veel väiksemgi kahtluse või kõhkluse idu ja ideaalne käsutäitja ehk surmatormaja ongi valmis.

Kes kergelt ei murdu ja üritavad ideoloogiale vastu seista, need kas tapetakse või lõpetavad vanglas, kus neid üsna füüsiliselt edasi töödeldakse. Vaim murtakse ja ellujäämine muutub prioriteediks. Nendega, kes said välismaale ja kavatsevad seal aktiivselt sõna võtta, aitavad õnnetustel juhtuda GRU (tänapäeval nimega G.U.) ehk sõjaväeluure arvukad kohalikud agendid.

Sama juhtub oligarhidega, kes kas ahnusest või liigse isemõtlemise tulemusel keelduvad jagamast oma tulu “poliitbürooga”. Suur osa neist ei ole siiski tõenäoliselt selle klubi liikmed, vaid lihtsalt “lüpsilehmad” ehk tegeliku valitseva eliidi rikkuse kasvatajad viimaste armust. Selles mõttes on, jällegi tõenäoliselt, tegemist klassikalise maffialaadse organisatsioonikultuuriga – maksa andamit või võta vastu karistus.

Kõrgete sõjaväelaste või julgeolekutöötajate hotelliakendest välja kukkumised on arvatavasti võimumängude osa, mis tarvilik kolme jõu (partei, armee ja FSB) tasakaalustamiseks. Seejuures ei pruukinud mõni õnnetu üldse olla isiklikult milleski süüdi, vaid “etendus” võis olla hoiatuseks hoopis kellelegi teisele.

Võime naerda nende laoplatsidel valitseva korratuse ja roostes mürskude üle, kuid see ei muuda fakti, et neil on neid palju alles. Võib-olla saab viiest vanast roostes tankist kokku ühe, kuid kohalik mehaanik teeb selle tõenäoliselt ära piltlikult vaid torutangidega, lageda taeva all ja ööpäevaga. Platsidel, kus neid vanu tanke on sadu ja mehaanikuid kümneid. Nii see mass tuleb ja arvutus on lihtne – vastasel võib olla parem tank, mis laseb ära neli meie oma, kuid meie viies laseb ära vastase parema tanki.

Seni, kuni nad suudavad toota ja remontida kiiremini kui vastane, on eelis neil. Roostes mürsk käiakse lapiga üle ja ta lendab suurtükist välja ikka. Mitte küll nii täpselt kui päris uus mürsk, kuid pole vahet – panevad kümme ühe uue asemel ja töö saab ikka tehtud.

Eelöeldu võtmes tuleks püüda rohkem rünnata seda tehnikat vedavaid ronge ja raudteetaristut. Õiges kohas, näiteks sillal või soos, rööbastelt lastud rong võib korraga hävitada kogu veetava lahingutehnika ja seda väga väikese omakuluga. Selles mõttes on kohalikud partisanid hindamatu väärtusega võimekordajad. Kasutagu nad lõhkeainet või Elon Muski internetti raketitule kutsumiseks õigel ajal õigesse kohta – vahet ei ole. Kuid kui oma inimesi võtmekoha läheduses pole, siis saavad need tankid ja laskemoon rindel palju pahandust tekitada. Meie oludes oleks see oluliseks ülesandeks maakaitsele.

Vene süsteemis ei pruugi polkovniku hukkumine olla suurim draama, andeka majori kaotamine võib neile rohkem haiget teha. Ma ei tea, kas nii on ka täna, kuid varasem süsteem, kus vastutus ja vastav auaste tuli eeldatavalt tulemustega, oli väärt lähenemine. Selles mõttes tuleks rohkem tähelepanu pöörata pihta saanud ohvitseride ametikohale, mitte vaid auastmele.

Võitluses Venemaa vastu ei ole tõenäoliselt paremat rohtu kui tekitada ülekaalu relvastuses ja laskemoonas ning samal ajal püüda rünnata nende kõikvõimalikku logistikat, piiramaks tehnika, relvastuse ja laskemoona juurdevedu lahingutsooni. Lahingumoona, kütuse ja ka toidu puudus hakkab tõenäoliselt mingil ajal siiski tekitama mässumeelsust ja tõrksust, mille vastu ei aita isegi propaganda ega hirmutamine.

Hea sõjamees õpib alati ka vastase hästi korraldatud süsteemidest ja siinkohal tuleks välja tuua mõned momendid, mida tasub meil omalgi kaaluda. Topelt asetäitjate määramine nii Kaitseväe kui Kaitseliidu koosseisudes oleks väga mõistlik ja nutikas. Alalised asetäitjad, kes on jooksvalt plaanidega kursis ja igapäevaselt juhtimist harjutanud, saavad täiendusreservi lahinguvalmidusse viia mitu korda kiiremini kui reservist tulnud ülemad. Kiirus loeb ja see annaks suure eelise.

Sama ka meie oma vana varustusega – seda ei oleks vaja suure hooga utiliseerida. Vanad vormid, relvad ja muud seadmed tuleks nii palju konserveerida, kui aga võimalik. Ei pea olema alati kõigil kõige uuemad rakmed ja vormid. Ka vanad töötavad piisavalt hästi. Loomulikult on kulu ka nende ladustamine, kuid see on mitu korda odavam ja kiirem kui kõige uue tellimine, eriti kriisiolukorras. Mis töötab, tuleks säilitada ja üle riigi hajutatult.

Oleme uhked oma uute relvasüsteemide üle, kuid tasub hankida ka odavaid lahendusi ja palju. Tankide hävitamiseks mõeldud Javelini või Spike rakette ei ole mõtet raisata soomusmasinate vastu. Kunagi olid meil näiteks kasutusel Hiina analoogid M-69 venelaste RPG-7 granaadiheitjatest, mis on siiani muu maailma üks lemmikrelvi kerge soomuse vastu. Lihtne, soodne ja palju on tihti tulusam kui kallis ja vähe.

Ka 60 mm miinipilduja teeb sama head tööd, mis Carl-Gustavi kildmoon, kuid maksab vaid murdosa viimasest jne. Massi vastu tuleb võidelda massiga ja selleks ei tohiks peljata ka soodsaid relvasüsteeme. Ei ole üldse halb mõte kasutada muu hulgas samu relvi ja moona, mis vastane (seda teeb näiteks ulatuslikult Soome). Ukraina näitel kipub vastasel tihti maha jääma varusid, mida saaks ise kohe kasutusele võtta. Igal juhul tuleb vastase relvasüsteemide õpe viia meie oma väljaõppesse.