Pataljoni staabiohvitseride kursusest kaks kolmandikku läbitud

Pataljoni staabiohvitseride kursuse kuuenda õppenädalavahetusega sai kaks kolmandikku kursusest läbi ja ühtlasi läbiti esimene tõsine pingutus – pataljoni käsu koostamine ja esitlemine.

Pingeid oli palju, sest mehed, kes harjunud toimetama rühma/kompanii tasandil, olid pidevalt segaduses vaja minevate töölehtede vahel ning pidasid sageli ebaloogiliseks toimingute järjekorda. Mis teha, alt vaadates tunduvad tihti asjad ebaloogilised ja nõutav paberite hulk ülemäära suur, eriti algaja jaoks. Et kõigest sellest terve nahaga välja tulla, pidi olema tõsiselt paindlik ja siinse teksti autor näiteks tegi parema tulemuse huvides kiireid ümberkorraldusi staabi struktuuris – kui mõnele mehele mõni tegevusvaldkond ikka üldse ei sobi, on targem talle anda teisi ülesandeid, millega ta paremini hakkama saab, mitte hakata keset planeerimisprotsessi vägikaigast vedama.

Sõjamäng – tõsiselt vajalik osa planeerimise protsessist. Kursuse kirjamehe jaoks esimene taoline kogemus, sest neil aegadel, kui ma pataljoni staabiga natuke kokku puutusin, oli kogu planeerimisprotsess alles lapsekingades ja sõjamäng meenutas rohkem liivakastis tinasõduritega mängivate poisikeste vaidlemist. Minu subjektiivsel hinnangul meil midagi taolist küll ei juhtunud, ei mängitud „ära tegemist“, vaid tõepoolest püüti leida vigu ja nõrku kohti „siniste“ plaanides. Mängu kasulikkust näitas kasvõi see, et need vead ka leiti ja nendega arvestati lõpliku plaani kujundamisel. Kahjuks ei olnud võimalik näha teiste gruppide mänge, aga usun, et seal ei olnud pilt sugugi halvem.

Käsu andmisel juhtus see, mida ennegi juhtunud – hommikul kell kaheksa leitakse, et „see asi ei lähe mitte“ ja hakatakse kõike ümber vormistama. Just vormistama, põhiidee jäi samaks. Kogu käsu ümbervormistamine tõi kaasa 30-minutilise hilinemise, kuid kuidagimoodi siiski hakkama saadi.

Kõigi kolme käsu esitlustel ilmnes loomulikult vigu ja kahe silma vahele jätmisi, paljud tingitud ilmselt sellest, et mõeldi jätkuvalt eelkõige kompanii tasandil ja pataljon tervikuna ei tundunud nii oluline kui üksikud kompaniid. Vähemalt üks kõigil gruppidel esinenud viga näitas seda ilmekalt.

Samas näis, et ühtegi fataalset viga ei tehtud, keegi ei üritanud jõge forsseerida piki jõge või paigutada varustusalasid luure huvialasse. Rõhuva enamiku jaoks oli see esimene kord milleski taolises kaasa teha ja võib oodata, et järgmine tulemus valmib rutem ja saab parem.

Nädalavahetuse võttis kokku õppur Arvi Asi